Tuumareaktorid
Tsirkoonium kasutatakse sõltuvalt isotoobist ja keemilisest vormist reaktorimaterjalides, kütustes, neutronite juhtimisel või muudes tuumasüsteemides.
Tsirkoonium on keemiline element aatomnumbriga 40 ja sümboliga Zr. See paikneb perioodis 5, rühmas 4, d-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Kr] 4d2 5s2.
Tsirkoonium kuulub d-ploki elementide hulka. d- ja s-elektronide lähedased energiad võimaldavad mitut oksüdatsiooniastet ning mitmekesiseid koordinatsiooniühendeid.
Konfiguratsiooni [Kr] 4d2 5s2 tuleb vaadelda koos oksüdatsiooniastmega: elektronide eemaldumine muudab d-orbitaalide täitumust ning võib mõjutada värvust, magnetismi, sidemeid ja reaktsioonivõimet.
Tsirkoonium oluliste keemiliste vormide hulka kuuluvad metall ja sulamid, oksiidid, halogeniidid ning koordinatsiooniühendid. Mitme oksüdatsiooniastme võimalikkus tuleneb osalt s- ja d-elektronide lähedastest energiatest.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 6.52 g/cm³. Sulamispunkt on 2 128 K (1 855 °C). Keemispunkt on 4 650 K (4 377 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub tsirkoonium eelkõige järgmiste valdkondadega: tuumareaktorid, keraamika ja sulamid. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Tsirkoonium kasutatakse sõltuvalt isotoobist ja keemilisest vormist reaktorimaterjalides, kütustes, neutronite juhtimisel või muudes tuumasüsteemides.
Tsirkoonium kasutatakse valdkonnas „Keraamika“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Tsirkoonium lisatakse metallidele tugevuse, korrosioonikindluse, sulamiskäitumise või kuumakindluse muutmiseks.
Tsirkoonium paikneb perioodis 5 ja rühmas 4. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Tsirkoonium avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Martin Heinrich Klaproth. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 91.222(3). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Tsirkooniuml on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Tsirkooniumga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.