Magnetid
Samaarium kasutatakse magnetmaterjalides, kus on vaja tugevat, stabiilset või temperatuurikindlat magnetismi.
Samaarium on keemiline element aatomnumbriga 62 ja sümboliga Sm. See paikneb perioodis 6, rühmas —, f-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Xe] 4f6 6s2.
Samaarium kuulub lantanoidide hulka, kus täitub 4f-alamkiht. +3 oksüdatsiooniaste on nende keemias väga tavaline ning f-elektronid mõjutavad paljude liikmete magnetilisi ja optilisi omadusi.
4f-elektronid on suhteliselt hästi varjestatud, mistõttu kõrvuti asuvate lantanoidide keemiline käitumine on väga sarnane. Konfiguratsioon [Xe] 4f6 6s2 aitab seletada nende peenemaid erinevusi.
Samaarium esineb tavaliselt +3 ioonina oksiidides, halogeniidides ja koordinatsiooniühendites. Lantanoidide ühendite üldkeemia on sarnane, kuid f-elektronide erinev täitumus annab iseloomulikke magnetilisi ja luminestsentsomadusi.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 7.52 g/cm³. Sulamispunkt on 1 346 K (1 073 °C). Keemispunkt on 2 173 K (1 900 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub samaarium eelkõige järgmiste valdkondadega: magnetid, tuumareaktorid ja meditsiinilised rakendused. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Samaarium kasutatakse magnetmaterjalides, kus on vaja tugevat, stabiilset või temperatuurikindlat magnetismi.
Samaarium kasutatakse sõltuvalt isotoobist ja keemilisest vormist reaktorimaterjalides, kütustes, neutronite juhtimisel või muudes tuumasüsteemides.
Samaarium kasutatakse valitud ravimites, implantaatides, diagnostikas või ravitehnoloogiates; määrav on konkreetne keemiline või isotoopne vorm.
Samaarium paikneb perioodis 6. f-ploki järjestus võimaldab seda võrrelda vahetult naabruses olevate lantanoidide või aktinoididega ning jälgida omaduste järkjärgulist muutumist.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Samaarium avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Lecoq de Boisbaudran. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 150.36(2). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Samaariuml on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Samaariumga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.