Elusorganismide molekulid
Süsinik moodustab valkude, süsivesikute, lipiidide, nukleiinhapete ja paljude teiste biomolekulide põhistruktuuri.
Süsinik on keemiline element aatomnumbriga 6 ja sümboliga C. See paikneb perioodis 2, rühmas 14, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [He] 2s2 2p2.
Süsinik asub 14. rühmas ja tal on neli valentselektroni. Kergemate liikmete puhul on eriti tähtis kovalentne side, rühmas allapoole suureneb metalliline iseloom.
Konfiguratsioon [He] 2s2 2p2 aitab seletada võrgustikuliste, molekulaarsete ja metallilisemate struktuuride erinevusi selles rühmas.
Süsinik moodustab ühendeid, mille omadused sõltuvad oksüdatsiooniastmest ja sidemetüübist. Olulised perekonnad võivad olla oksiidid, halogeniidid, hüdriidid, soolad või koordinatsiooniühendid.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 1.821 g/cm³. Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub süsinik eelkõige järgmiste valdkondadega: elusorganismide molekulid, grafiit, teemant ja komposiitmaterjalid. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Süsinik moodustab valkude, süsivesikute, lipiidide, nukleiinhapete ja paljude teiste biomolekulide põhistruktuuri.
Grafiitset süsinikku kasutatakse seal, kus on vaja elektrijuhtivust, määrivust või kuumakindlust.
Teemanti kasutatakse abrasiivi ja lõikematerjalina, sest selle kolmemõõtmeline kovalentne võrk on erakordselt kõva.
Süsinik kasutatakse valdkonnas „Komposiitmaterjalid“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Süsinik paikneb perioodis 2 ja rühmas 14. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Süsinik või seda sisaldavad materjalid olid tuntud juba antiikajal, ammu enne tänapäevast keemiat. Praktiline kasutus, keemiline tuvastamine ja määratlemine aatomnumbri järgi on eri ajalooetapid.
Standardne aatommass esitatakse vahemikuna [12.0096, 12.0116]. Looduslike proovide isotoopsuhted võivad veidi erineda, seega peidaks üks universaalne kümnendväärtus tegeliku varieeruvuse.
Süsinikl on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Süsinikga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.