Valgustus
Ksenoon aatomid või ühendid suhtlevad valgusega viisil, mida saab kasutada lampides, lahenduskiirguses või optilistes materjalides.
Ksenoon on keemiline element aatomnumbriga 54 ja sümboliga Xe. See paikneb perioodis 5, rühmas 18, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek gaasiline. Elektronkonfiguratsioon on [Kr] 4d10 5s2 5p6.
Ksenoon-aatomil on täidetud välimine elektronkiht, mis vähendab tugevalt kalduvust elektrone liita, loovutada või jagada. See on väärisgaaside väikese reaktsioonivõime peamine põhjus.
Konfiguratsioon [Kr] 4d10 5s2 5p6 on selle käitumise mõistmisel keskne. Raskemad väärisgaasid ei ole siiski täiesti inertsed ning võivad sobivates tingimustes ühendeid moodustada.
Tavatingimustes esineb ksenoon üksikaatomilise ainena. Püsivaid ühendeid on palju vähem kui naaberrühmades, sest valentselektronkiht on täidetud.
Toatemperatuuril on võrdlusolek gaasiline. Esitatud tihedus on 5.894 g/L. Sulamispunkt on 161.4 K (-111.7 °C). Keemispunkt on 165.1 K (-108.1 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub ksenoon eelkõige järgmiste valdkondadega: valgustus, meditsiiniline kuvamistehnika ja ioonajam. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Ksenoon aatomid või ühendid suhtlevad valgusega viisil, mida saab kasutada lampides, lahenduskiirguses või optilistes materjalides.
Ksenoon kasutatakse kuvamisainetes, detektormaterjalides, suure väljaga magnetites või meditsiinilise kuvamistehnika erikomponentides.
Ksenoongaasi ioniseeritakse ja kiirendatakse elektriväljas, et tekitada kosmoseaparaatidele tõhus tõukejõud.
Ksenoon paikneb perioodis 5 ja rühmas 18. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Ksenoon avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga William Ramsay. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 131.293(6). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Ksenoonl on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Ksenoon ei pruugi olla keemiliselt mürgine, kuid gaas võib suletud ruumis hapnikku välja tõrjuda. Suurte koguste käitlemisel on olulised ventilatsioon ja hapnikusisalduse jälgimine.