Geoloogia
Radoon kasutatakse valdkonnas „Geoloogia“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Radoon on keemiline element aatomnumbriga 86 ja sümboliga Rn. See paikneb perioodis 6, rühmas 18, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek gaasiline. Elektronkonfiguratsioon on [Xe] 4f14 5d10 6s2 6p6.
Radoon-aatomil on täidetud välimine elektronkiht, mis vähendab tugevalt kalduvust elektrone liita, loovutada või jagada. See on väärisgaaside väikese reaktsioonivõime peamine põhjus.
Konfiguratsioon [Xe] 4f14 5d10 6s2 6p6 on selle käitumise mõistmisel keskne. Raskemad väärisgaasid ei ole siiski täiesti inertsed ning võivad sobivates tingimustes ühendeid moodustada.
Tavatingimustes esineb radoon üksikaatomilise ainena. Püsivaid ühendeid on palju vähem kui naaberrühmades, sest valentselektronkiht on täidetud.
Toatemperatuuril on võrdlusolek gaasiline. Esitatud tihedus on 9.73 g/L. Sulamispunkt on 202 K (-71.15 °C). Keemispunkt on 211.5 K (-61.65 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub radoon eelkõige järgmiste valdkondadega: geoloogia, tervis ja teadusuuringud. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Radoon kasutatakse valdkonnas „Geoloogia“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Radoon kasutatakse valdkonnas „Tervis“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Radoon valmistatakse, eraldatakse või mõõdetakse peamiselt aatomi-, tuuma- ja perioodiliste trendide uurimiseks, mitte suuremahuliseks kaubanduslikuks kasutuseks.
Radoon paikneb perioodis 6 ja rühmas 18. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Radoon avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Friedrich Ernst Dorn. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Radoon standardset aatommassi ei määrata, sest puudub iseloomulik stabiilne looduslik isotoobisegu, millest saaks arvutada kaalutud keskmise.
Radoonl ei ole stabiilset isotoopi. Tema isotoobid on radioaktiivsed ning poolestusajad ja lagunemisviisid on mõõtmisel, käitlemisel ja kasutamisel olulised.
Radoon on radioaktiivne. Sellega töötamine nõuab isotoobile, aktiivsusele, kiirgusliigile ja keemilisele vormile vastavaid kiirguskaitsemeetmeid.