Teadusuuringud
Astaat valmistatakse, eraldatakse või mõõdetakse peamiselt aatomi-, tuuma- ja perioodiliste trendide uurimiseks, mitte suuremahuliseks kaubanduslikuks kasutuseks.
Astaat on keemiline element aatomnumbriga 85 ja sümboliga At. See paikneb perioodis 6, rühmas 17, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Xe] 4f14 5d10 6s2 6p5.
Astaat keemilise käitumise määravad eeskätt valentselektronid ja elektronkonfiguratsioon [Xe] 4f14 5d10 6s2 6p5. Asukoht perioodilisustabelis aitab ennustada tavalisemaid oksüdatsiooniastmeid ja sidemetüüpe.
Naaberelementidega võrdlemine näitab aatomraadiuse, elektronegatiivsuse ja metallilise iseloomu muutusi. Need trendid selgitavad suurt osa elemendi füüsikast ja keemiast.
Astaat moodustab ühendeid, mille omadused sõltuvad oksüdatsiooniastmest ja sidemetüübist. Olulised perekonnad võivad olla oksiidid, halogeniidid, hüdriidid, soolad või koordinatsiooniühendid.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Sulamispunkt on 575 K (301.9 °C). Keemispunkt on 610 K (336.9 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub astaat eelkõige järgmiste valdkondadega: teadusuuringud, tuumameditsiin ja keemiline süntees. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Astaat valmistatakse, eraldatakse või mõõdetakse peamiselt aatomi-, tuuma- ja perioodiliste trendide uurimiseks, mitte suuremahuliseks kaubanduslikuks kasutuseks.
Astaat kasutatakse valdkonnas „Tuumameditsiin“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Astaat kasutatakse elemendi, reagendi, katalüsaatorikomponendi või lähteainena teiste kemikaalide valmistamisel.
Astaat paikneb perioodis 6 ja rühmas 17. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Astaat avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Dale R. Corson. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Astaat standardset aatommassi ei määrata, sest puudub iseloomulik stabiilne looduslik isotoobisegu, millest saaks arvutada kaalutud keskmise.
Astaatl ei ole stabiilset isotoopi. Tema isotoobid on radioaktiivsed ning poolestusajad ja lagunemisviisid on mõõtmisel, käitlemisel ja kasutamisel olulised.
Astaat on radioaktiivne. Sellega töötamine nõuab isotoobile, aktiivsusele, kiirgusliigile ja keemilisele vormile vastavaid kiirguskaitsemeetmeid.