Päikesepatareid
Telluur kasutatakse fotogalvaanilistes absorberites, kontaktides, katetes või pooljuhtkihtides, mis muudavad valguse elektrienergiaks.
Telluur on keemiline element aatomnumbriga 52 ja sümboliga Te. See paikneb perioodis 5, rühmas 16, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Kr] 4d10 5s2 5p4.
Telluur asub 16. rühmas, mille aatomitel on kuus valentselektroni. Sideme tekkimisel liidetakse või jagatakse sageli kaks elektroni; raskemad liikmed võivad kasutada ka mitut positiivset oksüdatsiooniastet.
Konfiguratsioon [Kr] 4d10 5s2 5p4 aitab mõista oksiidide, hapnikuanioonide ja kovalentsete ühendite teket ning muutusi rühmas ülevalt alla.
Telluur moodustab ühendeid, mille omadused sõltuvad oksüdatsiooniastmest ja sidemetüübist. Olulised perekonnad võivad olla oksiidid, halogeniidid, hüdriidid, soolad või koordinatsiooniühendid.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 6.24 g/cm³. Sulamispunkt on 722.7 K (449.6 °C). Keemispunkt on 1 261 K (987.9 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub telluur eelkõige järgmiste valdkondadega: päikesepatareid, termoelektrilised materjalid ja sulamid. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Telluur kasutatakse fotogalvaanilistes absorberites, kontaktides, katetes või pooljuhtkihtides, mis muudavad valguse elektrienergiaks.
Telluur kasutatakse valdkonnas „Termoelektrilised materjalid“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Telluur lisatakse metallidele tugevuse, korrosioonikindluse, sulamiskäitumise või kuumakindluse muutmiseks.
Telluur paikneb perioodis 5 ja rühmas 16. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Telluur avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Franz-Joseph Müller von Reichenstein. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 127.60(3). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Telluurl on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Telluurga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.