Eriklaasid
Seleen lisatakse klaasile murdumisnäitaja, värvuse, soojuspaisumise, kiirgusvastuse või keemilise vastupidavuse muutmiseks.
Seleen on keemiline element aatomnumbriga 34 ja sümboliga Se. See paikneb perioodis 4, rühmas 16, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Ar] 3d10 4s2 4p4.
Seleen asub 16. rühmas, mille aatomitel on kuus valentselektroni. Sideme tekkimisel liidetakse või jagatakse sageli kaks elektroni; raskemad liikmed võivad kasutada ka mitut positiivset oksüdatsiooniastet.
Konfiguratsioon [Ar] 3d10 4s2 4p4 aitab mõista oksiidide, hapnikuanioonide ja kovalentsete ühendite teket ning muutusi rühmas ülevalt alla.
Seleen moodustab ühendeid, mille omadused sõltuvad oksüdatsiooniastmest ja sidemetüübist. Olulised perekonnad võivad olla oksiidid, halogeniidid, hüdriidid, soolad või koordinatsiooniühendid.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 4.81 g/cm³. Sulamispunkt on 494.2 K (221.1 °C). Keemispunkt on 958 K (684.9 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub seleen eelkõige järgmiste valdkondadega: eriklaasid, elektroonika ja bioloogia. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Seleen lisatakse klaasile murdumisnäitaja, värvuse, soojuspaisumise, kiirgusvastuse või keemilise vastupidavuse muutmiseks.
Seleen kasutatakse elektroonikakomponentides või materjalides, kus on oluline elektrijuhtivus, pooljuhtivus, optiline vastus või keemiline stabiilsus.
Seleen kasutatakse valdkonnas „Bioloogia“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Seleen paikneb perioodis 4 ja rühmas 16. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Seleen avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Jöns Jakob Berzelius. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 78.971(8). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Seleenl on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Seleenga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.