Leegiaeglustid
Antimon kasutatakse valdkonnas „Leegiaeglustid“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Antimon on keemiline element aatomnumbriga 51 ja sümboliga Sb. See paikneb perioodis 5, rühmas 15, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Kr] 4d10 5s2 5p3.
Antimon asub 15. rühmas ja tal on viis valentselektroni. Võimalikud on kolm kovalentset sidet, mitmiksidemed ning mitu oksüdatsiooniastet sõltuvalt sidumispartnerist.
Konfiguratsioon [Kr] 4d10 5s2 5p3 seob elemendi asukoha hüdriidide, oksiidide, halogeniidide ja hapnikuhapete keemiaga.
Antimon moodustab ühendeid, mille omadused sõltuvad oksüdatsiooniastmest ja sidemetüübist. Olulised perekonnad võivad olla oksiidid, halogeniidid, hüdriidid, soolad või koordinatsiooniühendid.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 6.697 g/cm³. Sulamispunkt on 903.8 K (630.6 °C). Keemispunkt on 1 908 K (1 635 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub antimon eelkõige järgmiste valdkondadega: leegiaeglustid, sulamid ja pooljuhid. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Antimon kasutatakse valdkonnas „Leegiaeglustid“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Antimon lisatakse metallidele tugevuse, korrosioonikindluse, sulamiskäitumise või kuumakindluse muutmiseks.
Antimon ühendeid või dopeeritud vorme kasutatakse pooljuhtseadmetes elektrijuhtivuse kontrollimiseks.
Antimon paikneb perioodis 5 ja rühmas 15. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Antimon või seda sisaldavad materjalid olid tuntud juba antiikajal, ammu enne tänapäevast keemiat. Praktiline kasutus, keemiline tuvastamine ja määratlemine aatomnumbri järgi on eri ajalooetapid.
Standardne aatommass on 121.760(1). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Antimonl on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Antimonga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.