Valgustus
Neoon aatomid või ühendid suhtlevad valgusega viisil, mida saab kasutada lampides, lahenduskiirguses või optilistes materjalides.
Neoon on keemiline element aatomnumbriga 10 ja sümboliga Ne. See paikneb perioodis 2, rühmas 18, p-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek gaasiline. Elektronkonfiguratsioon on [He] 2s2 2p6.
Neoon-aatomil on täidetud välimine elektronkiht, mis vähendab tugevalt kalduvust elektrone liita, loovutada või jagada. See on väärisgaaside väikese reaktsioonivõime peamine põhjus.
Konfiguratsioon [He] 2s2 2p6 on selle käitumise mõistmisel keskne. Raskemad väärisgaasid ei ole siiski täiesti inertsed ning võivad sobivates tingimustes ühendeid moodustada.
Tavatingimustes esineb neoon üksikaatomilise ainena. Püsivaid ühendeid on palju vähem kui naaberrühmades, sest valentselektronkiht on täidetud.
Toatemperatuuril on võrdlusolek gaasiline. Esitatud tihedus on 0.9002 g/L. Sulamispunkt on 24.57 K (-248.6 °C). Keemispunkt on 27.1 K (-246 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub neoon eelkõige järgmiste valdkondadega: valgustus, laserid ja krüogeenika. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Neoon aatomid või ühendid suhtlevad valgusega viisil, mida saab kasutada lampides, lahenduskiirguses või optilistes materjalides.
Neoon kasutatakse laserkeskkondades, optilistes komponentides või kindla lainepikkusega valguse tekitamisel.
Neoon kasutatakse väga madalatel temperatuuridel jahutusainena, töövedelikuna või materjalina, mille madalatemperatuurilised omadused on kasulikud.
Neoon paikneb perioodis 2 ja rühmas 18. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Neoon avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Morris Travers. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 20.1797(6). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Neoonl on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Neoon ei pruugi olla keemiliselt mürgine, kuid gaas võib suletud ruumis hapnikku välja tõrjuda. Suurte koguste käitlemisel on olulised ventilatsioon ja hapnikusisalduse jälgimine.