Süüteküünlad
Iriidium kasutatakse valdkonnas „Süüteküünlad“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Iriidium on keemiline element aatomnumbriga 77 ja sümboliga Ir. See paikneb perioodis 6, rühmas 9, d-plokis. Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Elektronkonfiguratsioon on [Xe] 4f14 5d7 6s2.
Iriidium kuulub d-ploki elementide hulka. d- ja s-elektronide lähedased energiad võimaldavad mitut oksüdatsiooniastet ning mitmekesiseid koordinatsiooniühendeid.
Konfiguratsiooni [Xe] 4f14 5d7 6s2 tuleb vaadelda koos oksüdatsiooniastmega: elektronide eemaldumine muudab d-orbitaalide täitumust ning võib mõjutada värvust, magnetismi, sidemeid ja reaktsioonivõimet.
Iriidium oluliste keemiliste vormide hulka kuuluvad metall ja sulamid, oksiidid, halogeniidid ning koordinatsiooniühendid. Mitme oksüdatsiooniastme võimalikkus tuleneb osalt s- ja d-elektronide lähedastest energiatest.
Toatemperatuuril on võrdlusolek tahke. Esitatud tihedus on 22.56 g/cm³. Sulamispunkt on 2 719 K (2 446 °C). Keemispunkt on 4 403 K (4 130 °C). Rõhk, puhtus ja kristallstruktuur võivad mõõdetud füüsikalisi väärtusi nihutada.
Praktikas seostub iriidium eelkõige järgmiste valdkondadega: süüteküünlad, tiiglid ja elektroonika. Konkreetne kasutus sõltub elemendi keemilisest vormist, puhtusest ja vajalikust omadusest.
Iriidium kasutatakse valdkonnas „Süüteküünlad“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Iriidium kasutatakse valdkonnas „Tiiglid“, kui tema füüsikaline või keemiline omadus annab vajaliku eelise.
Iriidium kasutatakse elektroonikakomponentides või materjalides, kus on oluline elektrijuhtivus, pooljuhtivus, optiline vastus või keemiline stabiilsus.
Iriidium paikneb perioodis 6 ja rühmas 9. Päris naaberelementidega võrdlemine aitab uurida aatomraadiuse, ionisatsioonienergia, elektronegatiivsuse ja sidemekäitumise perioodilisi trende.
Väärtused kirjeldavad elementi või neutraalset aatomit, kui see on asjakohane. Füüsikalised andmed võivad sõltuda allotroobist, rõhust ja mõõtmistingimustest.
Iriidium avastamist seostatakse teadlase või töörühmaga Smithson Tennant. Elemendi äratundmine, puhta proovi eraldamine ja tänapäevase aatomnumbri omistamine ei pruukinud toimuda samal ajal.
Standardne aatommass on 192.217(2). See väärtus kirjeldab loodusliku maise aine tavalist isotoopkoostist, mitte ühe kindla aatomi massi.
Iriidiuml on vähemalt üks stabiilne isotoop. Isotoopidel on sama prootonite arv ja seega sama elemendi identiteet, kuid erinev neutronite arv ning aatommass.
Iriidiumga seotud ohud sõltuvad keemilisest vormist, annusest ja kokkupuuteviisist. Puhas element, ioonid ja ühendid võivad bioloogiliselt ning keskkonnas väga erinevalt käituda, seetõttu tuleb lähtuda konkreetse aine ohutusandmetest.